Jõudsimegi Kurgjale.
Hakkame minema, meid juba oodatakse.
Esimene eksponaat kõndis ise kohale ja võitis kohe kõigi südamed.
Meie teejuht räägib talulaste elust maal ja näitab nende töövahendeid.
Sellise puidust rehaga keerati loogu.
Siin kirst, kus hoiti vilja ja käsikivi, millega jahvatati terad jahuks.
Ka ülemisel korrusel oli palju põnevaid asju.
Kristo proovis käsikivi ringi ajada, tundus üsna raske.
Siin uurime palgikelku.
Siin meile eesti keele töövihikust tuttav sari.
Olime pidevas liikumises.
Läheme edasi muuseumisse Carl Robert Jakobsoni vahakuju vaatama.
Vanasti olid inimesed lühemad. Vahakuju kõrval on Rasmus, kes on umbes sama pikk, kui taluperemehe naine.
Vaatasime hobuseid ja nüüd edasi lauta.
Laudalõhnad pole linnalapsele meelepärased. Jakob proovib käsikiviga toime tulla.
Siin uhke pull. Osa lapsi ei saanud aru, miks see lehma moodi loom pull on.
Vasikad on nii armsad...
Poisid jälle käsikivi proovimas. Selline töö pole maalapsele lihtne.
Päris väsitav on ...
Jänesepuuride juures oli tunglemine.
Igast jänesest tehti pilti.
Karjamaal oli talulapse töö- ja ka mängupaik.
Loore abistab väikest talle ja aitab ta karjamaale tagasi.
Siin valmistatakse laaste, millest tehakse katuseid.
Jõudsime töötuppa, kus vaatasime talulaste tolleaegseid mänguasju.
Hakkasime kõik nukke meisterdama.
Nukud saidki valmis.
Saime süüa ja vaba aega nautida. Kes soovis, sai jäätist osta.
Nüüd viimane pilt enne koduteele asumist.
Enne bussist väljumist leppisime kokku, et ei jookse laiali ja kui giid räägib, siis oleme paigal ja kuulame. Nende reeglite täitmine oli üsna mitmele endiselt raske. Keelamise puhul laiutatakse käsi, et mis ma siis jälle tegin. Kurb! Miks on nii raske mõista, et see kes sinu eest vastutab, teeb ka reeglid? On ju neli aastat harjutatud. Kiidan kõiki neid lapsi, kes tegid tänase päeva rõõmsaks, sest reeglite täitmine ei valmistanud raskusi. Vaatamata kõigele oli tore päev!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar